"Lehmakese ja kudujatüdruku" lugu on peamiselt armukesega lehmalauda ja kudujatüdruku vahel.
Legendi järgi on Kudujatüdruk kuninganna ema lapselaps. Kudujatüdruk on leidlik ja pilvede kudumisel hea. Ta saab kududa värvilisi pilvi kahe osava käega.
Üks kord mingil ajal oli seal orv, kelle nimi oli Cowherd. Ehkki ta oli töökas, oli ta elanud kehva elu. Hiljem võttis lehmariis vana lehma juhendamisel järves vanni võtnud kuduja riideid. Hiljem, kui nad armusid, abiellusid nad.
Pärast seda elasid nad õnnelikku elu.
Kes teab, kudumistüdruk ja lehmariim naudivad perekonna rõõme, hävitasid kudumispilved, pärast seda, kui kuninganna ema teab, et ta on maruvihane, saatis taevasõdurid Kudujatüdrukut vallutama .
Vanade lehmade abil kasutas lehmalaut laste hoidmiseks korvi ja korjas korvi, et taevale järele jõuda.
Kui ema nägi, et lehmalaut jälitas, kasutas ta kuldtüvega pähe, et tõmmata Kudjatüdruku ja lehmakarja vahele suur jõgi . See on Linnutee. Linnutee sagin eraldas armutult mõlemal pool lehmalauda ja kangatüdrukut ning nad said nutta ainult üle jõe.
Hiljem nägi kuninganna ema neid väga kurvalt nutmas, liigutades haletsuse südant ja käskides harakkudel lasta neil iga seitsme päeva tagant kohtuda. Kes teab, et harakad on vea teinud ja ütlesid, et kohtuvad üksteisega iga aasta 7. juulil. Siis karistab kuninganna haarati, et sillata lehmaniit ja kudujatüdruk.
Igal aastal 7. juuli õhtul kohtuvad lehmariha ja kudujatüdruk Nõmmede sillal ja avab oma südame. Öösel, kui öö on vaikne, on kuulda lehmari ja kuduja sosinaid. Tüdruk viinamarjaresti all. Kui vihma taevas langeb, on see nende kurbuse pisarad.
